Armastan, aga tapan

Ma kirjutan väga harva, aga kui kirjutan, siis on selleks mingi eriti hea ajend olnud. Seekordseks ajendiks on Eesti Loomakaitse Liidu presidendi ja muidu loomasõbra Heiki Valneri blogipostitus Karjamõisa lihatööstuse väärkoheldud veistest. Valneri mure veiste pärast on suur ja saan sellest aru. Jagatud kirjeldus ja fotod on õõvastavad ning tekitavad igas normaalses inimeses suurt kurbust, vastikust ja viha.

Loomulikult ei ole selline loomade kohtlemine aktsepteeritav, kuid sellest ei taha ma seekord rääkida. Murekohaks on hoopis ühiskonnas levinud arvamus, et üldse mingisugune tapmine saab olla humaanne või on inimese jaoks mingil moel vajalik. Kui rääkida inimestega loomade õigustest, ütlevad nad tihti justkui ühest suust, et see suurtööstus on muidugi jama, loomi võiks paremini kohelda ja kõige õigem on liha, piima ja muna osta tuttava taluniku käest, kelle loomad unelaulu saatel igavesse unne vajuvad. Poes inimeste ostukorve vaadates ei paista see olevat aga midagi, mida need inimesed päriselt usuvad, vaid järjekordne vabandus loomade tapmise toetamiseks.

Aga alustame otsast peale.

“Tegelikult tunnen aga südamepõhjast väga kaasa kõikidele nendele liikidele, kes loodusliku valiku tulemusena meie toidulauale jõuavad ning tarbija, loomakaitsja ja inimesena ma lausa nõuan, et neid kõiki peab ülihästi kohtlema!” kirjutab Valner. Teeme ühe asja selgeks. Loodusliku valiku tulemusena ei jõua meie toidulauale ükski liik. Inimese toidulauale jõuavad loomad meie isekuse, mugavuse, maitseeelistuste ja laiskuse tõttu, sest liha ja loomsete toiduainete mittetarbimine pole mitte ainult ohutu, vaid mõistlik otsus ka keskkonda ja omaenda tervist silmas pidades.

“Veganid arvavad, et liha ei tohiks üldse süüa. Ka see on seisukoht, millega arvestada, aga isiklikult arvan, et paljalt õunte ja juurikate najal me siinses kliimavööndis välja ei vea. Ma võin muidugi ka eksida ja sel juhul pean ma veel “arenema”. Lihatoitude osakaalu oma menüüs võiks aga igaüks vähendada küll. See on kasvõi rahva tervise seisukohalt selgemast selgem.”  Tore, et Valner ka veganluse teemaks võttis, aga siinkohal ma rohkem ei peatu – väide, et veganid paljalt õunte ja juurikate najal kuidagi välja veavad, näitab, et sellel teemal peaks veel veidi arenema küll (isegi, kui see väide pilkavana oli mõeldud). Vaadates Valneri üllitist, mis ilmus üle kuue aasta tagasi, on selline väljaütlemine siiski areng edasi.

“‘Nii kui loom saab aru, et teda tapma hakatakse, läheb liha koheselt hukka ning see kõlbab vaid loomaaeda või metsa viimiseks! Nii ma talitangi, kui asi nihu läheb!’, ütles mulle üks Soome mahekarjakasvataja, kes ise oma loomadele karjamaal salamisi kuuli pähe kihutab. Muu kari seda ei näe. Olgu mainitud, et ka see pole päris seaduslik, aga mees seab loomade heaolu esiplaanile. ‘Ma hoolin ja armastan. Nad pole pelgalt numbrilipikud kõrvas! Ma toidan, kasvatan, ravin ja hukkan nad ise kõige valutumal viisil täiesti ootamatult! Nii on neile kõige parem!'” Mul on uudiseid! Loomadele on kõige parem see, kui sa nad rahule jätad, lased neil oma elu elada ja ei paljunda neid kui järjekordseid rahamasinaid! Kuidas saab armastada kedagi, kelles sa näed sissetulekuallikat? See ei ole tingimusteta armastus. Loom sureb ikkagi, et viimsele teekonnale kanalisatsioonitorru minna. Tore saatus küll, aga ma ei ütleks, et siin mingit seost armastusega on.

Viimaseks selline vahva tsitaat: “Lehmad, lehmad, lehmad! Nii nunnud reklaamiklippide kangelased, kes meile igati vajalikku piima annavad ja koos lastega poseerivad.”  Lehmad ei anna meile midagi. Meie võtame. Kõigele lisaks ei ole piim mingi imejook, mis luud tugevaks teeb ja kõik haigused ravib, vaid kõige tavalisem toit, mida toodab ema keha tema vastsündinule. Lehma puhul on selleks vasikas, kes sageli sellest toidust ilma jääb. Loodetavasti ei pea Valner ennast vasikaks.

Topeltmoraal

Ühes Eesti kassisõpru koondavas grupis postitas üks inimene kaltsukast leitud nähtavasti kassinaha. Inimeste reaktsioone ilmestavad näiteks sõnad “jube”, “haige”, “õudne”, läbi käis ka ettepanek selle jõhkruse taga olnud inimesed ära tappa. See kõik on täiesti aktsepteeritav. Miks? Sest tegu ei ole veganitega. Kui vegan sarnaste mõtteavaldustega seoses lehmade ja kanadega lagedale tuleb, on tegu hüsteeriku ja ekstremistiga (ehkki kedagi ära tappa soovida pole kellegi puhul okei). Sama postituse all on ka arutelu, et äkki on ikka tegu ilvesega, siis on kõik hästi ja muretsema ei pea. Ma võiks ju muidugi kommenteerida, et miks on ühe looma nülgimine normaalne ja teise mitte, aga olles seda teinud nii mitmeid kordi, tean, et vastus on iga kord sama: üks on lemmikloom ja väärib seetõttu rohkem elu ning sealkohal see arutelu ka lõppeks, võibolla saaksin endale hoopis kassivihkaja tiitli külge.

Millest selline topeltmoraal tuleb? Eks ikka sellest, et need inimesed on niimoodi kasvanud ja neile on terve elu sisendatud, et ühed loomad on siin maa peal meile toiduks, meelelahutuseks, ihukatteks, katsete läbiviimiseks, transpordivahendiks jne. Ühesõnaga, nad eksisteerivad ainult ühel eesmärgil: meid teenida. Me ei kurvasta nende piinade ega surma üle. Teised loomad on olemas aga selleks, et saaksime neid hoida ja armastada. Nutame, kui mõni kass on auto alla jäänud või kurjustame endaga hädas oleva vanainimese peale, kes oma koeraga ebainimlikult käitub. Soovime brutaalselt surma väikesele tüdrukule, keda on kasvatatud vastsündinud kutsikaid uputama. Ühe seda sorti looma kannatused kaaluvad meie jaoks üle tuhandete sekundis surevate meid teenivate loomade omad.

See, et meid on õpetatud hoolima ühtedest loomadest ning tapma teisi, ei tähenda, et see peab nii olema. Enamustele meist on kaasa antud empaatiavõime ning kui me suudame seda rakendada inimestele ja ühtedele loomadele, suudame seda laiendada ka teistele. Seda enam, et tänapäeva lääneühiskonnas on selleks kõik võimalused olemas.

Soovitan vaadata ka: http://vegan.ee.

Taimetoidumess

Taimetoidumess toimus sel aastal juba seitsmendat korda. Olen seal varem käinud kaks korda – 2012 aastal Tornimäe ärikeskuses ja 2013 aastal Viru keskuses. Kumbki kord ei jätnud minu jaoks kuigi kustumatut muljet, muud emotsiooni nagu ei tekkinudki, et noh, vähemalt sai käidud. Puhta kaubanduslik värk oli, mingit sellist veganite ühtkuuluvustunnet küll ei tekkinud. Märksõnad olid minu jaoks öko, mahe, väetoit, ajurveeda, holistika, harekrishna jmt, mis mulle kui eetilisele veganile eriti huvi ei pakkunud. Eks seal muidugi olid ka mingid arutelud ja filmivaatamised ka, aga põhirõhk polnud kindlasti neil, pigem olid need kuskile muu melu sisse ära peidetud.

Sel põhjusel on mul viimased kolm Taimetoidumessi ka külastamata jäänud. Kuid kuna viimase paari aastaga on veganluse edu märkimisväärselt kasvanud, tahtsin seekord siiski kohale minna. Müüsin isegi tööl oma vahetuse maha, et messist mitte ilma jääda, seega ilmselgelt olid mu ootused suured. Kahjuks pidin pettuma.

Uksest sisse minnes oli näha, et rahvast on palju. Mis mul selle vastu ikka olla saab, kui nii palju inimesi taimetoidust huvitatud on, eks. Järgnevatel minutitel selgus aga, et põhjus on hoopis viletsas põrandaplaneeringus. Tropid tekkisid igale poole, võimatu oli kuskilt mööda pääseda. Loogiline oleks minu arust, et ukse juures on pileti- ja infolett, peale seda tükk maad tühja, et inimesed saaksid otsustada, kuhu nad hargneda soovivad. Messil oli aga nii, et see ummik liikus ühe leti juurest teise juurde ja mingi muu trajektoor oli suhteliselt mõeldamatu. Ma saan aru, et minu soovitatud planeeringuga on ehk raske kõik tooteesitlused ära mahutada, aga olgem ausad, kas neid lette on sinna nii palju üldse vaja? Lettidega olid ära blokeeritud ka mõned vahekäigud, mis oleks suurepäraselt aidanud liikumist sujuvamaks muuta. Üleüldiselt oli planeering kaootiline ja orienteeruda oli keeruline. Öeldakse, et kui ei meeldi, tee ise paremini – hea meelega aitan järmisel aastal!

Tegelikult ei läinud ma kohale üldse mingite uudistoodete pärast, vaid tahtsin filmi “Kõige viimane siga” linastusele minna. Kuna ma selle magasin maha, panustasin järgmise filmi (“Food Choices”) peale. Koha peal lõi mul välja aga selline agorafoobia, et tahtsin ruttu hoonest välja saada ja film jäigi nägemata.

Väljas oli Herbi buss. Kuigi ma sõin kodus (teadlikult) enne kõhu täis, ei suutnud ma siiski vastu panna nende toidu proovimisele. Pooled asjad olid menüüst juba otsas, kimchi hot dog oli veel alles. Otsustasin seda tellida. Paraku ei saanud ma aru, kuidas neil see tellimuste vastu võtmise süsteem käib. Võibolla mingit süsteemi ei olnudki, kes teab. Muidugi on ka võimalus, et teenindati näo järgi. Korra küsisin, kas tohib tellida, selle peale mulle ei vastatud, niisiis seisin seal lolli näoga edasi. Siis nägin, et onu, kes grilli taga toimetas, tõmbas sõrmedega läbi oma juuste ja pika habeme. Tekkis küsimus, et mis mõttega tal üldse kummikindad käes on, kui ta sanitaarsust nagunii ei harrasta, aga okei, olin nõus sellest mööda vaatama, sest olin Herbi toitude kohta palju head kuulnud. Millest ma enam aga mööda ei vaadanud, oli see, kuidas teine kokk niimoodi itsitas, et tatti kastme sisse lendas. Siis läksin minema, teenindust nagunii ei olnud.

Teisel pool oli VegMachine buss. Kahjuks oli neil menüüs kõik peale seenesupi otsas ja seenesuppi ma võin kodus ka süüa. Kuna mul oli kõht uuesti tühi, tegin sees veel ühe kiire ringi lootuses midagi süüa saada. Ei saanud. See peab ikka üks väga külm päev põrgus olema, kui ma mingi koogiviilu eest 3€ maksan. Mitte, et mul ei oleks kolme eurot, asi on põhimõttes. Saan aru, et tegu messihindadega, aga ikka ei maksa.

Mulle meeldis aga Uvici lett, mille taga toimetasid kaks toredat vene prouat. Meisterdasid koha peal pelmeene. Jõudsin vaevu seal peatuda, kui juba ulatati kätte lusikas hummusega. Muuseas, ma pole poest kunagi nii siidist hummust saanud, kui see, tõesti oli hea. Ma oleks karbi hummust ja veel paar huvitavat asja ka kaasa ostnud, aga nad arveldasid ainult sularahas ja seda mul kaasas ei olnud. Mingite toodete prototüübid olid neil veel, nt mingid naljakad roosad viinerid.

Taimetoidumess lõppes minu jaoks Linnahalli taga veini joomisega ja Balta VegMachines burksi söömisega. Ehk järmisel aastal uuesti ja paremini!

Halb vegan

Tegin selle blogi, et saaksin oma mõtted kirja panna ilma, et pidevalt kellegagi vaidlema läheksin. Ma tunnen, et olen liiga palju oma energiat kulutanud tuuleveskitega võitlemise peale ja sellega ainult ennast masendanud.

Eesti veganitel ei ole oma turvalist ruumi, kus saaks arutleda loomadega toimuva ebaõigluse üle nii, et ei peaks kuulma vabandusi stiilis “maal vanaema juures…”; “õnnelikud kanad, kelle muna läheb raisku, kui ma seda ei söö”; “jätate veganitest halva mulje” jne. Üksõik, mida vegan teeb, jätab ta alati kellelegi halva mulje. Selleks, et olla nö hea vegan, peab loomade ärakasutamist pooldavat suhtumist heaks kiitma, austama valikuid, mis teistele liiga teevad. Suhteliselt veganluse kui maailmavaate vastand, eks? Paljud veganid ei julge loomaõigusluse teemal sõna võttagi (tean, sest mina ei julgenud kaua), sest alati on mahatampijaid. Ka vegankommuunide siseselt.

Kas ei tundu loogiline, et veganitel, kes päevast päeva peavad niigi negatiivsusega, halvustavate kommentaaridega, mõnitamise ja sageli üksindustundega võitlema, võiks olla üks koht, kus nad sellega kokku ei puutu? Ma ei pea silmas seda, kui veganlusest huvituv ja veganluse poole pürgiv inimene on osa vegankommuunidest, sealjuures sealseid tõekspidamisi austades ja mitte üritades vastanduda. Ma ei leia, et veganitele mõeldud ruumis on normaalne loomade ärakasutamist õigustada. Kui see teeb mind halvaks veganiks, siis olgu nii.