Armastan, aga tapan

Ma kirjutan väga harva, aga kui kirjutan, siis on selleks mingi eriti hea ajend olnud. Seekordseks ajendiks on Eesti Loomakaitse Liidu presidendi ja muidu loomasõbra Heiki Valneri blogipostitus Karjamõisa lihatööstuse väärkoheldud veistest. Valneri mure veiste pärast on suur ja saan sellest aru. Jagatud kirjeldus ja fotod on õõvastavad ning tekitavad igas normaalses inimeses suurt kurbust, vastikust ja viha.

Loomulikult ei ole selline loomade kohtlemine aktsepteeritav, kuid sellest ei taha ma seekord rääkida. Murekohaks on hoopis ühiskonnas levinud arvamus, et üldse mingisugune tapmine saab olla humaanne või on inimese jaoks mingil moel vajalik. Kui rääkida inimestega loomade õigustest, ütlevad nad tihti justkui ühest suust, et see suurtööstus on muidugi jama, loomi võiks paremini kohelda ja kõige õigem on liha, piima ja muna osta tuttava taluniku käest, kelle loomad unelaulu saatel igavesse unne vajuvad. Poes inimeste ostukorve vaadates ei paista see olevat aga midagi, mida need inimesed päriselt usuvad, vaid järjekordne vabandus loomade tapmise toetamiseks.

Aga alustame otsast peale.

“Tegelikult tunnen aga südamepõhjast väga kaasa kõikidele nendele liikidele, kes loodusliku valiku tulemusena meie toidulauale jõuavad ning tarbija, loomakaitsja ja inimesena ma lausa nõuan, et neid kõiki peab ülihästi kohtlema!” kirjutab Valner. Teeme ühe asja selgeks. Loodusliku valiku tulemusena ei jõua meie toidulauale ükski liik. Inimese toidulauale jõuavad loomad meie isekuse, mugavuse, maitseeelistuste ja laiskuse tõttu, sest liha ja loomsete toiduainete mittetarbimine pole mitte ainult ohutu, vaid mõistlik otsus ka keskkonda ja omaenda tervist silmas pidades.

“Veganid arvavad, et liha ei tohiks üldse süüa. Ka see on seisukoht, millega arvestada, aga isiklikult arvan, et paljalt õunte ja juurikate najal me siinses kliimavööndis välja ei vea. Ma võin muidugi ka eksida ja sel juhul pean ma veel “arenema”. Lihatoitude osakaalu oma menüüs võiks aga igaüks vähendada küll. See on kasvõi rahva tervise seisukohalt selgemast selgem.”  Tore, et Valner ka veganluse teemaks võttis, aga siinkohal ma rohkem ei peatu – väide, et veganid paljalt õunte ja juurikate najal kuidagi välja veavad, näitab, et sellel teemal peaks veel veidi arenema küll (isegi, kui see väide pilkavana oli mõeldud). Vaadates Valneri üllitist, mis ilmus üle kuue aasta tagasi, on selline väljaütlemine siiski areng edasi.

“‘Nii kui loom saab aru, et teda tapma hakatakse, läheb liha koheselt hukka ning see kõlbab vaid loomaaeda või metsa viimiseks! Nii ma talitangi, kui asi nihu läheb!’, ütles mulle üks Soome mahekarjakasvataja, kes ise oma loomadele karjamaal salamisi kuuli pähe kihutab. Muu kari seda ei näe. Olgu mainitud, et ka see pole päris seaduslik, aga mees seab loomade heaolu esiplaanile. ‘Ma hoolin ja armastan. Nad pole pelgalt numbrilipikud kõrvas! Ma toidan, kasvatan, ravin ja hukkan nad ise kõige valutumal viisil täiesti ootamatult! Nii on neile kõige parem!'” Mul on uudiseid! Loomadele on kõige parem see, kui sa nad rahule jätad, lased neil oma elu elada ja ei paljunda neid kui järjekordseid rahamasinaid! Kuidas saab armastada kedagi, kelles sa näed sissetulekuallikat? See ei ole tingimusteta armastus. Loom sureb ikkagi, et viimsele teekonnale kanalisatsioonitorru minna. Tore saatus küll, aga ma ei ütleks, et siin mingit seost armastusega on.

Viimaseks selline vahva tsitaat: “Lehmad, lehmad, lehmad! Nii nunnud reklaamiklippide kangelased, kes meile igati vajalikku piima annavad ja koos lastega poseerivad.”  Lehmad ei anna meile midagi. Meie võtame. Kõigele lisaks ei ole piim mingi imejook, mis luud tugevaks teeb ja kõik haigused ravib, vaid kõige tavalisem toit, mida toodab ema keha tema vastsündinule. Lehma puhul on selleks vasikas, kes sageli sellest toidust ilma jääb. Loodetavasti ei pea Valner ennast vasikaks.