Taimetoidumess

Taimetoidumess toimus sel aastal juba seitsmendat korda. Olen seal varem käinud kaks korda – 2012 aastal Tornimäe ärikeskuses ja 2013 aastal Viru keskuses. Kumbki kord ei jätnud minu jaoks kuigi kustumatut muljet, muud emotsiooni nagu ei tekkinudki, et noh, vähemalt sai käidud. Puhta kaubanduslik värk oli, mingit sellist veganite ühtkuuluvustunnet küll ei tekkinud. Märksõnad olid minu jaoks öko, mahe, väetoit, ajurveeda, holistika, harekrishna jmt, mis mulle kui eetilisele veganile eriti huvi ei pakkunud. Eks seal muidugi olid ka mingid arutelud ja filmivaatamised ka, aga põhirõhk polnud kindlasti neil, pigem olid need kuskile muu melu sisse ära peidetud.

Sel põhjusel on mul viimased kolm Taimetoidumessi ka külastamata jäänud. Kuid kuna viimase paari aastaga on veganluse edu märkimisväärselt kasvanud, tahtsin seekord siiski kohale minna. Müüsin isegi tööl oma vahetuse maha, et messist mitte ilma jääda, seega ilmselgelt olid mu ootused suured. Kahjuks pidin pettuma.

Uksest sisse minnes oli näha, et rahvast on palju. Mis mul selle vastu ikka olla saab, kui nii palju inimesi taimetoidust huvitatud on, eks. Järgnevatel minutitel selgus aga, et põhjus on hoopis viletsas põrandaplaneeringus. Tropid tekkisid igale poole, võimatu oli kuskilt mööda pääseda. Loogiline oleks minu arust, et ukse juures on pileti- ja infolett, peale seda tükk maad tühja, et inimesed saaksid otsustada, kuhu nad hargneda soovivad. Messil oli aga nii, et see ummik liikus ühe leti juurest teise juurde ja mingi muu trajektoor oli suhteliselt mõeldamatu. Ma saan aru, et minu soovitatud planeeringuga on ehk raske kõik tooteesitlused ära mahutada, aga olgem ausad, kas neid lette on sinna nii palju üldse vaja? Lettidega olid ära blokeeritud ka mõned vahekäigud, mis oleks suurepäraselt aidanud liikumist sujuvamaks muuta. Üleüldiselt oli planeering kaootiline ja orienteeruda oli keeruline. Öeldakse, et kui ei meeldi, tee ise paremini – hea meelega aitan järmisel aastal!

Tegelikult ei läinud ma kohale üldse mingite uudistoodete pärast, vaid tahtsin filmi “Kõige viimane siga” linastusele minna. Kuna ma selle magasin maha, panustasin järgmise filmi (“Food Choices”) peale. Koha peal lõi mul välja aga selline agorafoobia, et tahtsin ruttu hoonest välja saada ja film jäigi nägemata.

Väljas oli Herbi buss. Kuigi ma sõin kodus (teadlikult) enne kõhu täis, ei suutnud ma siiski vastu panna nende toidu proovimisele. Pooled asjad olid menüüst juba otsas, kimchi hot dog oli veel alles. Otsustasin seda tellida. Paraku ei saanud ma aru, kuidas neil see tellimuste vastu võtmise süsteem käib. Võibolla mingit süsteemi ei olnudki, kes teab. Muidugi on ka võimalus, et teenindati näo järgi. Korra küsisin, kas tohib tellida, selle peale mulle ei vastatud, niisiis seisin seal lolli näoga edasi. Siis nägin, et onu, kes grilli taga toimetas, tõmbas sõrmedega läbi oma juuste ja pika habeme. Tekkis küsimus, et mis mõttega tal üldse kummikindad käes on, kui ta sanitaarsust nagunii ei harrasta, aga okei, olin nõus sellest mööda vaatama, sest olin Herbi toitude kohta palju head kuulnud. Millest ma enam aga mööda ei vaadanud, oli see, kuidas teine kokk niimoodi itsitas, et tatti kastme sisse lendas. Siis läksin minema, teenindust nagunii ei olnud.

Teisel pool oli VegMachine buss. Kahjuks oli neil menüüs kõik peale seenesupi otsas ja seenesuppi ma võin kodus ka süüa. Kuna mul oli kõht uuesti tühi, tegin sees veel ühe kiire ringi lootuses midagi süüa saada. Ei saanud. See peab ikka üks väga külm päev põrgus olema, kui ma mingi koogiviilu eest 3€ maksan. Mitte, et mul ei oleks kolme eurot, asi on põhimõttes. Saan aru, et tegu messihindadega, aga ikka ei maksa.

Mulle meeldis aga Uvici lett, mille taga toimetasid kaks toredat vene prouat. Meisterdasid koha peal pelmeene. Jõudsin vaevu seal peatuda, kui juba ulatati kätte lusikas hummusega. Muuseas, ma pole poest kunagi nii siidist hummust saanud, kui see, tõesti oli hea. Ma oleks karbi hummust ja veel paar huvitavat asja ka kaasa ostnud, aga nad arveldasid ainult sularahas ja seda mul kaasas ei olnud. Mingite toodete prototüübid olid neil veel, nt mingid naljakad roosad viinerid.

Taimetoidumess lõppes minu jaoks Linnahalli taga veini joomisega ja Balta VegMachines burksi söömisega. Ehk järmisel aastal uuesti ja paremini!